Heidi Solo, Kodalukkude ekspert ja puidudisainer (august 2023):
1. Teod on siin pühad ja igasuguses vormis esindatud, sest tigudest toit on kohalik roog.
Kuna siin sajab palju vihma, siis on siin ka palju tigusid. Kuni on tigusid, nemad siin nälga ei jää ja söövad kõik ära. Aga ikka tuleb neid juurde. Nädala jagu elatud siin ja küll ma
mõtlesin, et kuidas veskid ja teod seotud on. Aga polegi.
2. Badaluccos (ca 10km allapoole) on piibumeister ja traditsiooniliste keelpillide valmistaja. Nii töökoda kui pood kaks ühes.
3. See gaasiboileri asi - siiani on mul sooja vett alati olnud, sest tegin nii, nagu mu vend
õpetas - veekraan soojale poolele pisut üle poole ulatusest lahti ja saab kenasti probleemitult dušitada.
4. Uurin ümbrust edasi. Samme päevas 8000-23000. Ükspäev tulin Triorast jala tagasi, aga mitte mäekülje jalakäigu teed vaid sõiduteed mööda. Mägise tee jätan teistele avastada!
5. Ujusime kohalikus järvekeses, tasulises San Remo rannas õnnestus jänesena varju ja lavatsit ca 2 tundi kasutada süsteemist aru saamata. Edasi võtsin Arma di Taggias tasulises rannas nii kambrikese, varju kui lavatsi. Hiljem käisin tasuta rannaribakesel. Pühapäeviti on rannad väga paksult täis ja enamasti tasulisse randa ei mahu. Siis võideldakse avalikus rannas iga kivi pärast, kuhu riideid asetada.
6. Badalucco piibumeister olevat väga vana ja seepärast on see poeke enamasti kinni. Aga San Remo puutöömeister ütles, et Badalucco piibumeister on tema äi ja ehk saan täna jala sinna ukse vahele. Badalucco vanalinna osa oli räpasem kui teised mägilinnakesed, aga eriti vana osa oli ka. väga äge.
7. Trioras käisin ja sealsetes muuseumides. Nägin vaid metallist lukke ja muuseumitädi rääkis lisaks vaid prantsuse keelt. Täna hakkasin otsima ümberkaudseid puukäsitöö meistreid. San Remos leidsin ühe meistri, kes võtaks jutule alates reedest igal õhtul alates kl 18, aga siis ma ei saaks kuidagi Molini di Triorasse tagasi. No vaatan seda asja, kas leian mõne võimaluse San Remos ühe öö veeta.
Kuna siin sajab palju vihma, siis on siin ka palju tigusid. Kuni on tigusid, nemad siin nälga ei jää ja söövad kõik ära. Aga ikka tuleb neid juurde. Nädala jagu elatud siin ja küll ma
mõtlesin, et kuidas veskid ja teod seotud on. Aga polegi.
2. Badaluccos (ca 10km allapoole) on piibumeister ja traditsiooniliste keelpillide valmistaja. Nii töökoda kui pood kaks ühes.
3. See gaasiboileri asi - siiani on mul sooja vett alati olnud, sest tegin nii, nagu mu vend
õpetas - veekraan soojale poolele pisut üle poole ulatusest lahti ja saab kenasti probleemitult dušitada.
4. Uurin ümbrust edasi. Samme päevas 8000-23000. Ükspäev tulin Triorast jala tagasi, aga mitte mäekülje jalakäigu teed vaid sõiduteed mööda. Mägise tee jätan teistele avastada!
5. Ujusime kohalikus järvekeses, tasulises San Remo rannas õnnestus jänesena varju ja lavatsit ca 2 tundi kasutada süsteemist aru saamata. Edasi võtsin Arma di Taggias tasulises rannas nii kambrikese, varju kui lavatsi. Hiljem käisin tasuta rannaribakesel. Pühapäeviti on rannad väga paksult täis ja enamasti tasulisse randa ei mahu. Siis võideldakse avalikus rannas iga kivi pärast, kuhu riideid asetada.
6. Badalucco piibumeister olevat väga vana ja seepärast on see poeke enamasti kinni. Aga San Remo puutöömeister ütles, et Badalucco piibumeister on tema äi ja ehk saan täna jala sinna ukse vahele. Badalucco vanalinna osa oli räpasem kui teised mägilinnakesed, aga eriti vana osa oli ka. väga äge.
7. Trioras käisin ja sealsetes muuseumides. Nägin vaid metallist lukke ja muuseumitädi rääkis lisaks vaid prantsuse keelt. Täna hakkasin otsima ümberkaudseid puukäsitöö meistreid. San Remos leidsin ühe meistri, kes võtaks jutule alates reedest igal õhtul alates kl 18, aga siis ma ei saaks kuidagi Molini di Triorasse tagasi. No vaatan seda asja, kas leian mõne võimaluse San Remos ühe öö veeta.
