Lilli Luuk, kirjanik (oktoober - november 2023):
Molini di Trioras loomeresidentuuris “Tee kadunud linna” veedetud kuule tagasi mõeldes
meenub kõigepealt mägede ilu ja rahu, erakordselt selge tähistaevas, keskaegsete müüride jahedus ja inimeste lahkus. Sügis Liguuria mägedes on oktoobris veel üsna soe, novembris on hommikud aga juba karged, tuul ja vihmad küll veel harvad, kuid tugevad ning päikselisi päevi jagub ometi piisavalt. Kahtlemata on selles paigas olemas kirjutamiseks vajalik rahu ja mõtete paika raputamiseks lõputult radu, mis kõik viivad üles mägedesse.
aja äärest leiab alati mõne väikese altari, rohus sahistab sisalikke ja värvilisi madusidki, päikesepoolne mäekülg on nagu hiiglaslik kiviktaimla, kus kõrreliste õõtsudes kõik õitseb ja sumiseb. Kui aga pilved madalamale laskuvad ja tumedamaks muutuvad ning tuul äkki jahedaks muutub, tuleb alla tagasi kiirustada.
Kontrastiks rahule ja vaikusele (näiteks suvalisel teisipäeval keskaegses Corte külakeses
käies ei kohanud ma mitte ühtegi inimest!) osutus Halloween Trioras tõeliselt rahvarohkeks metsikuks karnevaliks, kus ei puudunud laat, bändid, rohkelt head veini ja toitu ja isegi vestlused kirjanikega, kes Triora ajaloost inspiratsiooni on saanud. Autod kostümeeritud peolistega voorisid muidu vaiksesse linnakesse terve päeva ja hilisõhtu vist küll kogu maakonnast.
Lõpu poole sain aru, et Luisella ja tema õde ongi võtnud nõuks ka mind ikkagi itaalia keelt õppima panna, nii vaatasin enne poodiminekut vahel olulisemad väljendid ja nimetused üle. Seda soovitan ka järgmistele residentidele, kohalikud on väga lahked ja kannatlikud, kuid nagu ütles üks sealseid välismaalasi, rootslanna Anita, itaalia keelt osates on lõbusam.
Viimasel päeva veetsin üleval Trioras, kirikute, surnuaia ja püha allika juures jalutades ning veel viimaseid hämaraid salatänavaid ja käike avastades. Turistidele mõeldud poeke oli hooaja lõpuks kinni, kuid kohalike lemmikbaar oli avatud ja selle laulev baaridaam tööl. Kindlasti soovitan proovida Liguuria kohalike veine ning ühtlasi arvestada, et mäehaigusesse on lihtne nakatuda. Molini di Triorast oli raske lahkuda, olgugi et käsikirja lisandus arvestatav hulk tähemärke ja see, mis enne oli udune, võttis kuju, on sealses paikkonnas veel midagi, mis südamesse jääb.
Molini di Trioras loomeresidentuuris “Tee kadunud linna” veedetud kuule tagasi mõeldes
meenub kõigepealt mägede ilu ja rahu, erakordselt selge tähistaevas, keskaegsete müüride jahedus ja inimeste lahkus. Sügis Liguuria mägedes on oktoobris veel üsna soe, novembris on hommikud aga juba karged, tuul ja vihmad küll veel harvad, kuid tugevad ning päikselisi päevi jagub ometi piisavalt. Kahtlemata on selles paigas olemas kirjutamiseks vajalik rahu ja mõtete paika raputamiseks lõputult radu, mis kõik viivad üles mägedesse.
aja äärest leiab alati mõne väikese altari, rohus sahistab sisalikke ja värvilisi madusidki, päikesepoolne mäekülg on nagu hiiglaslik kiviktaimla, kus kõrreliste õõtsudes kõik õitseb ja sumiseb. Kui aga pilved madalamale laskuvad ja tumedamaks muutuvad ning tuul äkki jahedaks muutub, tuleb alla tagasi kiirustada.
Kontrastiks rahule ja vaikusele (näiteks suvalisel teisipäeval keskaegses Corte külakeses
käies ei kohanud ma mitte ühtegi inimest!) osutus Halloween Trioras tõeliselt rahvarohkeks metsikuks karnevaliks, kus ei puudunud laat, bändid, rohkelt head veini ja toitu ja isegi vestlused kirjanikega, kes Triora ajaloost inspiratsiooni on saanud. Autod kostümeeritud peolistega voorisid muidu vaiksesse linnakesse terve päeva ja hilisõhtu vist küll kogu maakonnast.
Lõpu poole sain aru, et Luisella ja tema õde ongi võtnud nõuks ka mind ikkagi itaalia keelt õppima panna, nii vaatasin enne poodiminekut vahel olulisemad väljendid ja nimetused üle. Seda soovitan ka järgmistele residentidele, kohalikud on väga lahked ja kannatlikud, kuid nagu ütles üks sealseid välismaalasi, rootslanna Anita, itaalia keelt osates on lõbusam.
Viimasel päeva veetsin üleval Trioras, kirikute, surnuaia ja püha allika juures jalutades ning veel viimaseid hämaraid salatänavaid ja käike avastades. Turistidele mõeldud poeke oli hooaja lõpuks kinni, kuid kohalike lemmikbaar oli avatud ja selle laulev baaridaam tööl. Kindlasti soovitan proovida Liguuria kohalike veine ning ühtlasi arvestada, et mäehaigusesse on lihtne nakatuda. Molini di Triorast oli raske lahkuda, olgugi et käsikirja lisandus arvestatav hulk tähemärke ja see, mis enne oli udune, võttis kuju, on sealses paikkonnas veel midagi, mis südamesse jääb.
